KUULMISLANGUS

Kuulmislangus esineb umbes 20% elanikkonnast ning mõjutab inimest igas eluvaldkonnas. Millisel määral kuulmislangus mõjutab inimese toimetulekut, sõltub paljuski kuulmislanguse põhjusest, tasemest, tüübist, tekkimise ajast ning sellest, kas tegu on ühe- või kahepoolse kuulmislangusega.

Kuulmislangust võib tekitada näiteks pärilikkus, kõrvapõletikud, müra, trauma, ravimid ning vaigust põhjustatud ummistus kuulmekäigus.

Täiskasvanudte puhul on üks sagedasemaid põhjuseid ealistest iseärasustest tingitud kuulmislangus. Kuulmislangus vanemas eas on seotud üleüldise vananemisega. Lisaks mõjutavad kuulmislanguse teket erinevad asjaolud, näiteks pikaaegne viibimine mürakeskkonnas, teatud haigused ja ka ravimid.

Kuulmine hakkab tasapisi kaduma juba alates 20ndast eluaastast. Märgatavaks muutub see tavaliselt peale 50ndat eluaastat. Reeglina tekib kuulmislangus mõlemas kõrvas ja on tasemelt sarnane.

Kuidas märgata kuulmislangust?

• Kuulad televiisorit/raadiot valjusti (näiteks külalised kurdavad, et miks televiisor nii kõvasti mängib)
• Vaatad rääkija suud/miimikat
• Ei saa kõnest aru, pead kuuldut üle küsima
• Pöörad pead, et üks kõrv oleks rääkija poole
• Väldid teatud suhtlusolukordasid  (nt gruppides vestlemine), ei osale vestluses
• Kuuled kõrva(de)s vilinat/kohinat
• Räägid liiga valjult või vaikselt
• Tunned peas või kõrvades rõhumistunnet

Tüüpilised kaebused:

„Kuulen küll, aga ei saa aru“

Vanadusest tingitud kuulmislanguse puhul on säilinud paremini madalate sageduste kuulmine (nt häälikud a, o, m), halvemini on aga kuulda kõrgemad sagedused (nt häälikud s, k, p, t), mis annavad kõnele selguse.

„Raske on kõnest aru saada mürarikkas keskkonnas (mitu rääkijat/ tänaval/poes)“

Müras ja mitme rääkijaga keskkonnas ongi veidi keerulisem suhelda kui vaikuses – ka hea kuulmisega inimesel. Kuulmislangus, eriti kõrgetes sagedustes, teeb selle olukorra veel raskemaks. Kuna müra on valdavalt madalasageduslik ja kõrv madalaid sagedusi kuuleb paremini, siis ongi kuulda valdavalt madalat kõminat, aga pole piisavalt teravust ja selgust, et kõnest aru saada.

„Teised ütlevad, et ma ei kuule ja mul on vaja kuuldeaparaati“

Väga sageli märkavadki pereliikmed ja tuttavad esimesena, et nende lähedase kuulmine on halvenenud. Nad kurdavad, et peavad rääkides häält tõstma, öeldut kordama ja et raadio/TV on liiga valjusti. Inimene ei pruugi seda ise märgata, sest kuulmine kaob tasapisi ja harjutakse teatud helisid mitte kuulma.

Mida teha kui tunned muudatust enda kuulmises?

Võta ühendust perearsti ja/või lähima kuulmiskeskusega. Kui kuulmine on järsku langenud (paari päeva jooksul), peaks pöörduma erakorralisse meditsiini.

Peale kõrvade ja kuulmise kontrollimist määrab vastav spetsialist vajadusel kuulmisabivahendi(d) või suunab edasistele uuringutele.

KUULMISUURINGUD

Kuulmise ning kõrvade kontrollimiseks on mitmeid diagnostilisi teste ja vahendeid: otoskoopia, tümpanomeetria, akustiliste reflekside mõõtmine, puhastoonaudiomeetria (õhu-ja luukuulmine), mänguaudiomeetria (Visual Reinforcement Audiometry), otoakustilised emissioonid, ajutüve biopotenstsiaalide määramine (ABR), elektrofüsioloogiline test kuulmisläve määramiseks (ASSR).

Otoskoopilisel vaatlusel saab kontrollida väliskõrva tervist – nt kas esineb traumasid kõrvalestal/kuulmekäigus; kõrvavaigu ning põletike esinemine; kuulmekile tervis (perforatsioonid, kolesteatoomid ja muud anatoomilised patoloogiad).

Keskkõrva vaevuste kontrollimiseks kasutatakse sageli tümpanomeetriat, mis annab informatsiooni kuulmekile liikuvuse, kuulmekäigu mahu, keskkõrva rõhu ning rõhugradiendi kohta. Selleks asetatakse kuulmekäiku otsik, mis mõõdab eelnevalt mainitud parameetrid.

Vastsündinutele tehakse sünnitusmajas kuulmise skriining otoakustiliste emissioonide mõõtmise (OAE) abil (kuulmekäikudesse asetatakse otsikud, mis mõõdavad sisekõrva vastus helisignaalile). Positiivse testi tulemuse korral (viitab potensiaalsele kuulmislangusele) tehakse kordustest, et välja sõeluda valepositiivsed tulemused. Kui kordustest viitab siiski kuulmislangusele, tehakse väikelapsele ABR või ASSR, mis annab täpsema informatsiooni kuulmisläve määramiseks.

ABR-i ning ASSR-i puhul asetatakse lapse peanahale pehmed kleepuvad elektroodid. Uuringu ajal laps magab ning ei tunne ebamugavust. Nii OAE, ABR kui ASSR puhul peab laps mõõdistuste tegemise ajal olema võimalikult liikumatu ning ruum vaikne. ABR, ASSR ning OAE on objektiivsed kuulmisuuringud.

Mänguaudiomeetriat ehk VRA saab kasutada alates lapse 6. elukuust. Kuulmisuuringu käigus mängitakse lapsele kõlaritest erinevaid helisignaale (madalatest kõrgemate sagedusteni ning erineva intensiivsusega). Kui laps pöörab pea heliallika suunas, siis seda käitumist premeeritakse. „Preemia“ võib olla erinev, kuid tavaliselt on selleks liikuv visuaalselt huvitav mänguasi, mis heliallikale reageerimise korral pimedas kastis valgustatakse. Mänguasi tuuakse nähtavale paariks sekundiks. Kordamisega õpib laps reageerima ka vaiksematele helidele, tänu millele saadakse informatsiooni lapse kuulmisteravuse kohta. Kuna mänguaudiomeetria toetub lapse reageerimisele on erinevalt OAE-st, ABR-st ja ASSR-st tegemist subjektiivse kuulmisuuringuga. Diagnoosi püstitamisel võetakse arvesse nii objektiivsete kui subjektiivsete testide tulemust.

Täiskasvanute kuulmise testimiseks kasutatakse tavaliselt puhastoonaudiomeetriat, mille käigus selgitatakse välja kas ja millise kuulmislangusega on tegu.

Puhastoonaudiomeetria

Puhastoonaudiomeetria käigus selgitatakse välja, mis on vaikseim heli, mida inimene mingil sagedusel kuuleb. Kui inimene kuuleb helisid, mis on vaiksemad kui 20dB, on ta kuulmine normi piires.

Puhastoonaudiomeetria tulemused kujutatakse graafikul – audiogrammil (vt allolevat joonist) – kus heli intensiivsus märgitakse detsibellides ja sagedused (helide kõrgus) hertsides.

KUULMISLANGUSE TASEMED

• Kerge kuulmislangus – kuulmine on vahemikus 20 – 40dB
• Mõõdukas kuulmislangus – kuulmine on vahemikus 41 – 70dB
• Raske kuulmislangus – kuulmine on vahemikus 71 – 95dB
• Sügav kuulmislangus/kurtus – kuulmine on kehvem kui 96dB

Kuulmislangus võib olla kõikides sagedustes ühtlasel tasemel, aga sageli (eriti vanemas eas) on halvemini kuulda vaid kõrged sagedused ehk kuulmislangus on kerge madalates sagedustes, aga mõõdukas või raske kõrgetes sagedustes.

Kuulmistesti käigus testitakse nii õhu- kui luukuulmist ehk kuulmist testitakse nii kõrvaklappidega (õhukuulmine), kui ka kõrva taha asetatud kuulariga (luukuulmine). Need testid on olulised, et välja selgitada, kas kuulmislangus on tingitud helide juhtimise kahjustusest välis- või keskkõrvas või on tegu heliimpulsside edastamise kahjustusega sisekõrva või kõrgemate juhteteede tasandil.

Kuulmislanguse tüübi teadmine annab infot kuulmislanguse põhjusest ning on oluline kuuldeaparaadi seadistamisel (võimenduse määramisel).

Sageli on kuulmislangus mõlemas kõrvas samal tasemel. Mõningatel juhtudel võib kuulmislangus olla ainult ühes kõrvas või  on asümmeetriline (ühes kõrvas oluliselt suurem, kui teises). Sellistel juhtudel maskeeritakse parema kõrva kuulmist ehk paremini kuulvasse kõrva lastakse kuulmistesti ajal sahinat, et vältida nn läbi pea kuulmist. Selline testimine aitab täpsemini välja selgitada kuulmislanguse taseme kõrvas, mis kuuleb halvemini.

KUULMISABIVAHENDID

KUULDEAPARAADID

Millal oleks vaja hakata kandma kuuldeaparaati?

Püsiva või pikaaegse kuulmislanguse korral on tihti parimaks abivahendiks kuuldeaparaadid. Kuulmislanguse korral on soovitatav kuuldeaparaati hakata kasutama kohe, kui see on näidustatud. Mida kauem viivitada, seda kauem võtab aega harjumine kuulda helisid kuuldeaparaadiga, sest aju on need vahepeal „ära unustanud“.

Kui kuulmislangus on mõlemas kõrvas, peaks ka kuuldeaparaati kasutama mõlemas kõrvas. Eriti oluline on see kõnest arusaamise parandamiseks müras, aga ka selleks, et aru saada, millisest suunast heli tuleb (nt tänaval).

Mida peab veel teadma kuulmisest kuuldeaparaadiga?

• Iga kuulmislangus on veidi erinev, seega kuuldeaparaadid seadistatakse individuaalselt inimese kuulmislanguse järgi.
• Kuuldeaparaadid ei taasta normaalset kuulmist. Tegemist on abivahenditega, mille eesmärk on korrigeerida kuulmislangust ning aidata kuulda võimalikult normilähedaselt, kuid loomulikku kuulmist aparaadid ei taasta.
• Keerulised kuulmisolukorrad jäävad keerulisteks. Rahvarohketes ning mürarikastes situatsioonides peab ka kuuldeaparaatidega kuulamisel keskenduma, et kõnet selgelt kuulda.
• Kohanemise perioodil võivad paljud helid olla võõra kõlaga ning häirivad. Enda hääl võib kõlada kõmisevalt ning kajavalt. Samuti paljud kõrvalhelid (nt külmkapi sumin), mida enne ei märganud, on nüüd kuuldavamad.
• Kuuldeaparaate peab kandma järjepidevalt. Kui inimesel varem ei ole aparaate olnud, peab nende kasutamisega harjuma. Näiteks alguses võib kanda aparaate ainult toas paar tundi päevas ning hiljem võib minna müra keskele (nt poodi). Kohanemisprotsess võib olla inimestel erinev, kuid järjepideva kandmisega muutub aparaatide heli loomulikumaks.
• Kui kõrvad on aparaatidega harjunud, on soovitatav neid kanda iga päev kogu ärkveloleku aja. Ööseks peab aparaadid kõrvast eemaldama. Reeglina kuuldeaparaadid veekindlad ei ole, seega pesemise/ujumise ajaks peab need samuti kõrvast välja võtma.  Föönitamise ajal peab aparaadid kõrvast eemaldama. Samuti võib aparaate kahjustada otsene kokkupuude juukselakiga.

SISEKÕRVAIMPLANTAAT (SI) on kuulmisabivahend raske ja sügava KL korral, kui kuuldeaparaatide võimendusest kõne tajumiseks ei piisa. Sisekõrvaimplantaadisüsteem koosneb kirurgiliselt paigaldatavast seesmisest osast (sisekõrvas asub elektroodikimp ja kõrvataguses piirkonnas naha alla paigaldatakse vastuvõtja) ning välimisest osast (kõrva taga kantav kõneprotsessor). Kuulmislangusega isiku sobivust ja valmidust sisekõrvaimplantatsiooniks hindab SA TÜK Kõrvakliiniku sisekõrvaimplantatsioonimeeskond (kirurg, nina-kõrva-kurguarst, logopeed jm spetsialistid), arvestades lisaks KL tasemele ka vanust, KL kestust, varasemat kuulmisabivahendite kasutamist, meditsiiniliste vastunäidustuste puudumist ning (lähivõrgustiku) valmisolekut (re)habilitatsionitööks.

SA Tartu Ülikooli Kliinikumis said presidendi poolt tunnustatud sisekõrvaimplantaatidega tegelevad dr Suurna ning dr Kruustük:

Dr Maris Suurna ja dr Katrin Kruustük – presidendi poolt tunnustatud kõrva-nina-kurguarstid – Tartu Ülikooli Kliinikum

KUIDAS SUHELDA KUULMISLANGUSEGA INIMESEGA? 

Kommunikatsioonitehnikad

1. Rääkija näo, eriti suu, nägemine on vestluse puhul väga tähtis – huultelt lugemine annab tihtipeale vihjeid sõnadele, mis muidu kuulmislanguse korral võivad ebaselgeks jääda.

1. Ärge rääkige kõrvaltoast – ärge seiske liiga kaugel kõnelejast, sest kehakeeleta on raskem inimesest aru saada, pealegi kõlavad kõnesignaalid palju vähem.
2. Taustamüra minimaliseerimine – kõiksugune müra võib mõjutada kõne selgust.
3. Rääkige grupis ühekaupa – peale selle, et ühekaupa rääkides on lihtsam kõneleja suud lugeda, vähendab ka ühekaupa rääkimine taustamüra.
4. Ärge karjuge – vaegkuuljatel on tihtipeale raskusi arusaamise mitte helitugevusega, karjumine moonutab kõnesignaale ning muudab kõne raskemini arusaadavaks.
5. Rääkige aeglasemalt – kiiresti rääkimisel sulanduvad sõna lõpud ja algused tihti üheks, mis vähendab arusaamist. Ärge liialdage aeglase hääldamisega, sest see jällegi häirib kõne rütmi ja teeb kõne konteksti segasemaks.
6. Öelge kõnelejale, et teil on probleeme kuulmisega – kui kõneleja teadvustab, et teil on kuulmislangus, saab ta sobivaid kommunikatsioonitaktikaid kasutada.
7. Proovige inimese tähelepanu saada enne kõnelemist – väikese koputusega õlale saate inimese tähelepanu endale suunata

KUULMISLANGUSEGA LAPS TAVAKOOLIS

Suurem osa kuulmislangusega lapsi omandab oma haridusteed tavakoolis kaasava hariduse tingimustes ehk siis võrdsetes tingimustes kuuljate eakaaslastega.

Kuigi tänapäevased kuulmisabivahendid (kuuldeaparaadid, sisekõrvaimplantaadid, luukuulmisimplantaadid) on kuulmislangusega lapsele suureks abiks,  ei taga nad normkuulmist. Ka kõige paremad kuulmisabivahendite puhul tekib helide töötlemisel teatud moonutus selle tugevuse, kõrguse ning selguse osas. Mõningates olukordedes on meil kõigil keeruline kuulda, arvestama peab veel sellega, et lapse oskus kuulda ja eristada kõnet müra tingimustes on täiskasvanu omast palju kehvem – see saavutab täiskasvanuga sarnase taseme alles lapse teismeeas. Tavakoolis on kuulmislangusega lapse kõige suuremateks vaenlasteks müra kõrval ka reverberatsioon (järelkaja) ning distants (kõne  on vaja kuulda kaugelt).

Lapse kuulmisuuringu tulemus annab üldise ettekujutuse, mil määral lapsel kuulmine on raskendatud. Väga oluline on aga välja selgitada, milliseid raskusi kuulamisel kogeb laps just konkreetses olukorras – milline on tema funktsionaalne kuulmine. See teadmine omakorda võimaldab rakendada vastavaid meetmeid ja teha lapsele sobivaid kohandusi. Alljärgnevalt on viited küsitlustele  õpetajatele/õpilastele kuulmiskeskkonna kohta koolis, mis aitaks välja selgitada koolis/klassis käiva kuulmislangusega lapse jaoks keerulised kuulamisolukorrad.

• https://teachertoolstakeout.com/1492-planning-to-meet-student-needs (L.I.F.E-R Kuulamiskeskkonna hindamisvahend õpetajale)
• https://teachertoolstakeout.com/1493-planning-to-meet-student-needs (L.I.F.E-R Kuulamiskeskkonna hindamisvahend õpilasele/vanem kooliaste)

https://teachertoolstakeout.com/1494-planning-to-meet-student-needs (L.I.F.E-R Kuulamiskeskkonna hindamisvahend õpilasele (piltidega/noorem kooliaste))

TINNITUS

Tinnitus on heli tajumine kõrvades või peas kehavälise helistiimuli olemasoluta.
See heli võib olla kas helisev, tinisev, kohisev, sumisev, säutsuv (linnulaul), klõpsuv, vilisev ning võib esineda ka muusikana. Kui tinnitus on pulseeriv ehk südamega ühes rütmis, peaks seda spetsialistile koheselt mainima.

Tinnitust esineb umbes 20% inimestest. Mõnel on tinnitust pidevalt kuulda, mõnel esineb

see pigem harva. Arvatakse, et tinnitus tekib kui kas kõrvades olevad rakud saavad kahjustada või infotöötlus kõrva ja aju vahel muutub, mistõttu aju proovib tõsta kõrva aktiivsust. Selle tõttu hakkame keskkonnas olevate helide asemel hoopis tinnitust kuulma.

Tekkepõhjused

Tinnitus on alati sümptom, mitte haigus omaette. Kõige tüüpilisemaks põhjustajaks on kõrvahaigused, kuid põhjuseid võib olla erinevaid, näiteks:

• kuulmislangus (k.a otoskleroosist, Meniere’st põhjustatud kuulmislangus jne)
• kuulmetõrve probleem
• vaik
• ototoksilised ehk kuulmist kahjustavad ravimid (nt suures koguses antibiootikumid)
• hüpo/hüpertensioon
• verersoonte haigused
• aneemia
• suhkrutõbi
• kuulmisnärvi või keskkõrva kasvajad
• stress, väsimus, suur vaimne koormus
• lihaspinge, kaela- või peatrauma, lõualiigeste probleemid

Diagnoosimine ja ravi

Kuna tinnitus on tihti seotud kuulmisega, on vaja kindlasti teha kuulmisuuringud, vajadusel veel täiendavaid uuringuid.

Tinnitus võib segada igapäevast elu ja põhjustada negatiivseid emotsioone. Mida ärritavamalt tinnitus mõjub, seda segavam see on ja seda rohkem sellele keskendutakse. Seetõttu on väga tähtis leida sobiv viis tinnitusega tegelemiseks.

Kui tinnituse füsioloogiline või anatoomiline põhjus on tuvastatud, võib põhjuse likvideerimisel tinnitus kaduda. Küll aga ei ole enamikel juhtudel tinnituse tekkepõhjus leitav. Ravimit, mis tinnituse täielikult eemaldab, olemas ei ole.

Tinnitus on sageli märgatavam vaikses keskkonnas, mille puhul võib abi olla heliteraapiast. Vaikses olukorras on soovitatav kuulata tasaseid loodushelisid (nt lehtede sahin või linnulaul). See aitab kõrva üliaktiivsust aja jooksul vähendada ning suunata tähelepanu tinnituselt keskkonnahelidele. Nutitelefonis saab alla laadida erinevaid tasuta äppe (nt Resound Tinnitus Relief või Relax Melodies), kust saab selliseid helisid kuulata.
Kuulmislanguse puhul aitavad kuulmisabivahendid (nt kuuldeaparaat) tinnituse tunnetust vähendada.

Ennetamine

Liigne müra ja liigne vaikus ei mõju tinnitusele hästi – müras (nt kontsertitel, kinos, mürarohketes töökohtades) peaks kasutama kuulmiskaitset, vaikuse peaks täitma taustahelidega nagu loodushelid (linnulaul, merekohin jne).

Muusikat kuulates (eriti kõrvaklappidega) tuleks teha pause, et kõrvad saaksid puhata ja taastuda – hea on järgida 60-60 reeglid: 60 minutit muusikat 60% helitugevuse peal (seda saab tihti nutitelefonist jälgida).

Lõdvestumine ja stressi vähendamine aitavad tinnitust ning reaktsiooni sellele vähendada.

Alternatiivmeditsiini võtted (hüpnoos, magnetravi, homeöpaatilised ravimid jm) pole leidnud teaduslikku tõestust tinnituse vähendamises.

PEARINGLUS
Peapööritus ehk pearinglus ehk vertiigo on enda ümbruse pöörlemise ekslik tajumine. Vertiigo puhul  esineb tüüpiliselt karusellitunne, millega võib kaasneda iiveldus ning tasakaalutustunne. Võib esineda ka oksendamist, kõikumist, ebakindlust kõndimisel ning kukkumist.

Vertiigol võib olla palju erinevaid põhjustajaid. Seda võivad tekitada viirused, peatraumad, vererõhu muutused ning erinevad ravimid, kuid väga suur osa tekib idiopaatiliselt ehk iseeneslikult. Vertiigo võib olla episoodiline (mitu korduvat hoogu) või ühekordne ja esineda koos kuulmislanguse või muude sümptomitega või täiesti iseseisvalt.
Vertiigo kõige levinumad põhjused on healoomuline paroksüsmaalne asendivertiigo ehk HPAV (benign paroxysmal positional vertigo ehk BPPV), vestibulaarne neuroniit või labürintiit, vestibulaarne migreen, visuaalne vertiigo ja Ménière’i tõbi. Esineb ka psühhogeenset vertiigot ning vestibulaarse svannomi või isheemia tekitatud peapööritust.

Üks kõige levinumaid tasakaaluorganist tekkinud peapööritusi on healoomuline paroksüsmaalne asendivertiigo, kus pisikesed kristallid ehk otoliidid tasakaaluorganis on nihkunud õigest kohast poolringkanalitesse ning seeläbi tekitavad asendimuutusel hoogudena käivat pearinglust.

Sellisel juhul on kristallid vaja õigesse kohta suunata kindlate harjutustega, ravimid siinkohal ei aita. Täpsed ravimanöövrid on seotud kristallide asukohaga, mistõttu on tähtis esmakordselt harjutusi audioloogi või väljakoolitatud tasakaaluspetsialistiga teha.

Labürintiit on äge sisekõrva põletik, vestibulaarne neuroniit aga äge tasakaaluorgani põletik.  Neid kahte on lihtne segamini ajada, sest neil on sarnased sümptomid, kuid üks suur erinevus – kuigi mõlemal esineb ühekordne mitu päeva kestev tugev pearinglushoog, ei esine vestibulaarse neuroniidiga patsiendil äkk-kuulmislangust. Episoodilist vertiigot võib tekitada ka Ménière’i tõvi, mida iseloomustavad hoogudena käiv vertiigo (mis kestab tunde), ühepoolne madalates sagedustes esinev fluktueeriv kuulmislangus, tinnitus ning survetunne peas. Vestibulaarne migreen on korduvate pearinglustega esinev migreen. Tüüpiliselt on patsientidel migreen juba esinenud aastaid enne vertiigo teket ning migreenihoog ja vertiigohoog ei pruugi samaaegselt esineda.

Suur osa vertiigoga patsiente ei pruugi vajada ulatuslikku diagnostilist testimist. Tihti piisab kas bedside-testidest ehk lähiuuringutest, vHIT (pea impulsi test videomeetodil, inglise keeles video head impulse test) või VNG (videonüstagmograafia) testidest, et selgitada vestibulaaraparaatide funktsioonid.

Vertiigo jaoks ei ole ühtset ravi. Vertiigo rehabilitatsioon sõltub paljuski patsiendi diagnoosist ja individuaalsetest vajadustest. Oluline on pöörduda audioloogi või vastava suunaga kõrva-nina-kurguarsti poole, kes pakub sobivaid ravimeetodeid, et parandada patsiendi elukvaliteeti ja leevendada vertiigo sümptomeid.