Kuulmise ning kõrvade kontrollimiseks on mitmeid diagnostilisi teste ja vahendeid: otoskoopia, tümpanomeetria, akustiliste reflekside mõõtmine, puhastoonaudiomeetria (õhu-ja luukuulmine), VKA ehk Visuaalse Kinnistamisega Audiomeetria (VRA ehk Visual Reinforcement Audiometry), otoakustilised emissioonid, ajutüve biopotenstsiaalide määramine (ABR), elektrofüsioloogiline test kuulmisläve määramiseks (ASSR).
Otoskoopilisel vaatlusel saab kontrollida väliskõrva tervist – nt kas esineb traumasid kõrvalestal/kuulmekäigus; kõrvavaigu ning põletike esinemine; kuulmekile tervis (perforatsioonid, kolesteatoomid ja muud anatoomilised patoloogiad).
Keskkõrva vaevuste kontrollimiseks kasutatakse sageli tümpanomeetriat, mis annab informatsiooni kuulmekile liikuvuse, kuulmekäigu mahu, keskkõrva rõhu ning rõhugradiendi kohta. Selleks asetatakse kuulmekäiku otsik, mis mõõdab eelnevalt mainitud parameetrid.
Vastsündinutele tehakse sünnitusmajas kuulmise skriining otoakustiliste emissioonide mõõtmise (OAE) abil (kuulmekäikudesse asetatakse otsikud, mis mõõdavad sisekõrva vastuse helisignaalile). Positiivse testi tulemuse korral (viitab potensiaalsele kuulmislangusele) tehakse kordustest, et välja sõeluda valepositiivsed tulemused. Kui kordustest viitab siiski kuulmislangusele, tehakse väikelapsele ABR või ASSR, mis annab täpsema informatsiooni kuulmisläve määramiseks.
ABR-i ning ASSR-i puhul asetatakse lapse peanahale pehmed kleepuvad elektroodid. Uuringu ajal laps magab ning ei tunne ebamugavust. Nii OAE, ABR kui ASSR puhul peab laps mõõdistuste tegemise ajal olema võimalikult liikumatu ning ruum vaikne. ABR, ASSR ning OAE on objektiivsed kuulmisuuringud.
VKA-d saab kasutada alates lapse 6. elukuust. Kuulmisuuringu käigus mängitakse lapsele kõlaritest erinevaid helisignaale (madalatest kõrgemate sagedusteni ning erineva intensiivsusega). Kui laps pöörab pea heliallika suunas, siis seda käitumist premeeritakse. „Preemia“ võib olla erinev, kuid tavaliselt on selleks liikuv visuaalselt huvitav mänguasi, mis heliallikale reageerimise korral pimedas kastis valgustatakse. Mänguasi tuuakse nähtavale paariks sekundiks. Kordamisega õpib laps reageerima ka vaiksematele helidele, tänu millele saadakse informatsiooni lapse kuulmisteravuse kohta. Kuna VKA toetub lapse reageerimisele, on erinevalt OAE-st, ABR-st ja ASSR-st tegemist subjektiivse kuulmisuuringuga. Diagnoosi püstitamisel võetakse arvesse nii objektiivsete kui subjektiivsete testide tulemused.
Täiskasvanute kuulmise testimiseks kasutatakse tavaliselt puhastoonaudiomeetriat, mille käigus selgitatakse välja kas ja millise kuulmislangusega on tegu.
Puhastoonaudiomeetria
Puhastoonaudiomeetria käigus selgitatakse välja, mis on vaikseim heli, mida inimene mingil sagedusel kuuleb. Kui inimene kuuleb helisid, mis on vaiksemad kui 20dB, on ta kuulmine normi piires.
Puhastoonaudiomeetria tulemused kujutatakse graafikul – audiogrammil (vt allolevat joonist) – kus heli intensiivsus märgitakse detsibellides ja sagedused (helide kõrgus) hertsides.
Kuulmislanguse tasemed:
- Kerge kuulmislangus – kuulmine on vahemikus 20 – 40dB
- Mõõdukas kuulmislangus – kuulmine on vahemikus 41 – 70dB
- Raske kuulmislangus – kuulmine on vahemikus 71 – 95dB
- Sügav kuulmislangus/kurtus – kuulmine on kehvem kui 96dB
Kuulmislangus võib olla kõikides sagedustes ühtlasel tasemel, aga sageli (eriti vanemas eas) on halvemini kuulda vaid kõrged sagedused ehk kuulmislangus on kerge madalates sagedustes, aga mõõdukas või raske kõrgetes sagedustes.
Kuulmistesti käigus testitakse nii õhu- kui luukuulmist ehk kuulmist testitakse nii kõrvaklappidega (õhukuulmine), kui ka kõrva taha asetatud kuulariga (luukuulmine). Need testid on olulised, et välja selgitada, kas kuulmislangus on tingitud helide juhtimise kahjustusest välis- või keskkõrvas või on tegu heliimpulsside edastamise kahjustusega sisekõrva või kõrgemate juhteteede tasandil.
Kuulmislanguse tüübi teadmine annab infot kuulmislanguse põhjusest ning on oluline kuuldeaparaadi seadistamisel (võimenduse määramisel).
Sageli on kuulmislangus mõlemas kõrvas samal tasemel. Mõningatel juhtudel võib kuulmislangus olla ainult ühes kõrvas või on asümmeetriline (ühes kõrvas oluliselt suurem, kui teises). Sellistel juhtudel maskeeritakse parema kõrva kuulmist ehk paremini kuulvasse kõrva lastakse kuulmistesti ajal sahinat, et vältida nn läbi pea kuulmist. Selline testimine aitab täpsemini välja selgitada kuulmislanguse taseme kõrvas, mis kuuleb halvemini.