Peapööritus ehk pearinglus ehk vertiigo on enda ümbruse pöörlemise ekslik tajumine. Vertiigo puhul esineb tüüpiliselt karusellitunne, millega võib kaasneda iiveldus ning tasakaalutustunne. Võib esineda ka oksendamist, kõikumist, ebakindlust kõndimisel ning kukkumist.
Vertiigol võib olla palju erinevaid põhjustajaid. Seda võivad tekitada viirused, peatraumad, vererõhu muutused ning erinevad ravimid, kuid väga suur osa tekib idiopaatiliselt ehk iseeneslikult. Vertiigo võib olla episoodiline (mitu korduvat hoogu) või ühekordne ja esineda koos kuulmislanguse või muude sümptomitega või täiesti iseseisvalt.
Vertiigo kõige levinumad põhjused on healoomuline paroksüsmaalne asendivertiigo ehk HPAV (benign paroxysmal positional vertigo ehk BPPV), vestibulaarne neuroniit või labürintiit, vestibulaarne migreen, visuaalne vertiigo ja Ménière’i tõbi. Esineb ka psühhogeenset vertiigot ning vestibulaarse svannomi või isheemia tekitatud peapööritust.
Üks kõige levinumaid tasakaaluorganist tekkinud peapööritusi on healoomuline paroksüsmaalne asendivertiigo, kus pisikesed kristallid ehk otoliidid tasakaaluorganis on nihkunud õigest kohast poolringkanalitesse ning seeläbi tekitavad asendimuutusel hoogudena käivat pearinglust.
Sellisel juhul on kristallid vaja õigesse kohta suunata kindlate harjutustega, ravimid siinkohal ei aita. Täpsed ravimanöövrid on seotud kristallide asukohaga, mistõttu on tähtis esmakordselt teha harjutusi audioloogi või väljakoolitatud tasakaaluspetsialistiga.
Labürintiit on äge sisekõrva põletik, vestibulaarne neuroniit aga äge tasakaaluorgani põletik. Neid kahte on lihtne segamini ajada, sest neil on sarnased sümptomid, kuid üks suur erinevus – kuigi mõlemal esineb ühekordne mitu päeva kestev tugev pearinglushoog, ei esine vestibulaarse neuroniidiga patsiendil äkk-kuulmislangust. Episoodilist vertiigot võib tekitada ka Ménière’i tõvi, mida iseloomustavad hoogudena käiv vertiigo (mis kestab tunde), ühepoolne madalates sagedustes esinev fluktueeriv kuulmislangus, tinnitus ning survetunne peas. Vestibulaarne migreen on korduvate pearinglustega esinev migreen. Tüüpiliselt on patsientidel migreen juba esinenud aastaid enne vertiigo teket ning migreenihoog ja vertiigohoog ei pruugi samaaegselt esineda.
Suur osa vertiigoga patsiente ei pruugi vajada ulatuslikku diagnostilist testimist. Tihti piisab kas bedside-testidest ehk lähiuuringutest, vHIT (pea impulsi test videomeetodil, inglise keeles video head impulse test) või VNG (videonüstagmograafia) testidest, et selgitada vestibulaaraparaatide funktsioonid.
Vertiigo jaoks ei ole ühtset ravi. Vertiigo rehabilitatsioon sõltub paljuski patsiendi diagnoosist ja individuaalsetest vajadustest. Oluline on pöörduda audioloogi või vastava suunaga kõrva-nina-kurguarsti poole, kes pakub sobivaid ravimeetodeid, et parandada patsiendi elukvaliteeti ja leevendada vertiigo sümptomeid.